Tol ajal polnud keegi kuulnud-näinud-mõelnudki Maimiku filmi-PR-geniaalsust või Kilmi-filmi-susserdamisoskust sellisel tasemel, et ajakirjandus nende tehtavatest filmidest juba võtete ajal sellest räägiks.
Oli "vaene Eesti film", millel järgmisel aastal ei esilinastunud mitte ainsatki täispikka mängufilmi.
Täielik ikaldus, võib öelda.
Süüotsimist siinkohal ei tule - ümber laua istujad veeretasid mõtteid, mida ANNAB ÄRA TEHA, et asjad liiguksid, et oma inimesed omi filme tahaks vaadata.
Tol korral pandigi sisuliselt idanema "idee Kinobussist", sest ühel või teisel moel rääkis iga mees sellest, et "kino tuleb tema vaatajani viia ja see pole samas televisioon".
Järgneval ajal tegi Rulkov tolle ideearenduse peale oma fake-dok-krimifilmi "Helmut", mis rääkis rändkino-filminäitajast Helmutist, kes mingis külas peale mingit filmi kadunuks jäi... (väga hea film muideks), Lõhmus hakkas sügavalt tegelema EFSa peaeksperdi tööga ja mina hakkasingi Kinobussi korraldama - aga Arbo kadus silmapiirilt (allakirjutanu jaoks). Isegi vist helistasime ja Kinobussi esimesel aastal nõutasin talt abi... aga ei sattunud. Kusjuures tollasest vestlusest mäletan, et ta oli laua ääres kõige häälekam ja ilmselt ka kõige ideelisem "kinokunst inimeseni" propageerija.
2010 aasta 28ndal detsembril tegime Artises Filmitalgute presentatsiooni (ja mitte eriti palju filmitegijaid ei tulnud kohale). Ootamatult (polnud ju kaua näinud) istus Arbo koos Tuuliga esimeses reas ja esitas kõige pragmaatilisemaid küsimusi - asja kohta (siis Filmitalgute), mis oli eelkõige visioon ja plaan, millel mingit päris õiget detailset tegevuskava ikka veel polnud (enamus asus ühe mehe peas)... aga küsimused olid Arbol täpselt sellised, et ta justkui teadis, mida teha tuleb! :)
"See mees on vaja saada Filmitalgute juurde" - ainus võimalik mõte.
Filmitalgute kontseptsioonis on telesaate formaat näitleja lantimise perioodil õppe-eesmärkidega (algselt laiendatumalt ka režii ja operaatori õpetuse lisanditega) sisse planeeritud ja võib-olla, et Arbo ka vaikselt seda noolis. Igal juhul oli peale vajaduste-võimaluste ja ajakava pitsituste arutelu selge, et parim mees, kelle juhendaja, režhii ja kaasamõtleja roll seoses Filmitalgute telesaatega-näitlejakooliga "Kinotehas" sobib - on Arbo.
Arbo oli kohe pühendunud sõna kõige otsesemas mõttes. Siinkohal tasub vist ka lisada, et Arbo isegi näeb teatud määral mingi pühamehe (papi) moodi välja...
Ja Arbo on ka mees, kes kohutab oma olekuga esimesel pilgul kõik (tema suhtes) võõrad ära.
Ta on järsk, terava tämbriga, vaatab veidi viltu... uhh!
Aga tegelikult on ta ilmselt üks vahetumaid, muhedamaid ja ausamaid lavastajaid siinmail!
Eriti, kui Arbo sellest ise aru saab, siis juhtubki nii nagu juhtus peaosaliste lantimisel Tartus-Tallinnas märtsi lõpus - esimestes kaameraproovides said näitlejahakatised kreepsu-ja-shoki-ja-psühholoogilise trauma korraga. Suisa nutsid mõned. Ja siis - pisikese kõrvalabi ja lohutusega - hakkasid kõik järjest üles sulama (eriti Arbo ise), nii et järgmise lantimispäeva lõpuks mängisid näitlejahakatised Arbo proovis õige pikalt kaamerasse erinevaid sügavasisulisi kirjanduslikke tekste ega tahtnud õieti keegi kojugi minna.
Mingi moraal ka on? No et kõigile on koht päikese all (näiteks)!
... isegi kui ta alguses koll tundub... :)
