Kinobuss 10 = FILMITALGUD
On kosta, et kusagil kirjutatakse Eesti filmi arengukava. Ja et kõik on kaasatud arutlema. Olgu: olgem ausad, et Eesti filmi arengukava kirjutamine on avalik niipalju, et saab FB kinnises kommuunitis filmitegijana küsimusi esitada ja tehtu üle arutleda, kuid valmis kirjutatatud ja Eesti Filmi SA veebis avalikult esitatud arengukava esimene versioon mingeid tegelikke UUSi lahendusi ei paku. See pole arengukava, see on aruanne tehtust ja plaanidest. Bürokraatlik leht peaministri lauale, kes siis sujuvalt rahaeraldusele alla kirjutab, sest lõpuks ometi on üks kaunis kunst pandud temale mõistetavasse keelde!
Arengu planeerimisega on siinkohal täpselt niipalju tegemist, kuidas filmiasi samamoodi ja omapäi edasi kulgeb. Kulgemist võib muidugi samuti evolutsiooni protsessiks pidada, kuid jätame väitmata, et see eriti suunatud protsess on.
Istuvad ja arutavad samad inimesed, kes seda on teinud viimased kakskümmend aastat, pakuvad täpselt samu “ideid” ning kaitsevad tegelikult endi pisikesi huve.
Küsimus pole, kuidas levitada filme või kui palju saada ühe või teise filmi tootmiseks fondide käest raha – küsimus on: “kuidas on film (kunst, äri ja haridus) kommunikeeritud vaatajani, tarbijani?” Arengukava senisest kirjutatust on ilmselgelt aru saada, et aruteludega pole mindud lõpuni, kusagil on tabuteemad, mida ei puudutata. Põhjused võivad olla mitmed, alates sellest, et lihtsalt puudub julgus või oskus mõelda kastist väljaspool ja eelkõige kardetakse riivata “vastasmängijate” huve. Munadeta lugu.
Projekti “Eesti Film 100” alustati ca 5 aastat tagasi ja kui teha praegu tänaval inimeste käest küsitlus, siis ehk veerand vastajatest teab, millal on see kaunis juubel. Kui niipaljugi. Ikka seepärast, et teemale lähenetakse traditsiooniliselt ning nüüd ka ilma rahata. Palju raha + palju traditsiooni on hea kooslus, kuid kui pole õieti ei üht ega teist, siis on variant ”ela või sure”- et elada, tuleb leida absoluutselt uued käigud.
Uudne käik on olemas: Filmitalgud.
Filmitalgud on filmi tegemise protsess, kus on kaasatud nii palju kui võimalik huvilisi-tegijaid üle Eesti. Unikaalselt, esimest korda maailma filmiajaloos on filmi tegemine algusest lõpuni, idee arendusest filmi levikuni välja, seatud talguvormi. Eesmärk on teha üks täispikk film ja protsessis osalejatel on rõõm panustada oma kunstilist ja füüsilist ning ka rahalist ressurssi. Kes ütles, et kui filmi on 115 aastat ühtemoodi arendatud ja tehtud, siis rohkem selle kunsti vorm muutuda ei tohi ning järgmised 1000 aastat ainult niimoodi jätkama peabki? Toimub paradigma muutus.
Filmitalgute tegijaid astuvad kõrvale bürokraatliku ja monetaarse filmitootmise rajalt ja loovad energiapõhise filmikeskkonna ja suuna. Aitab virisemisest raha olematuse üle! Iga inimene on ressurss, mida on raske rahasse ümber arvestada – ja täiesti ootamatult on tegija väärtus kumulatiivselt protsessi kestvusel kasvamas. Seega võib väita, et “Filmitalgute eelarve” on inimeste hulk ja mida enam need inimesed teevad, seda suurem on eelarve. Ja need inimesed teavad hiljem ka arengut suunata.
Nõuka ajal öeldi, et peab “ühes tegema”, et see ongi süsteem, kus kõik panustavad ja tulemus kuulub kõigile… mida enam kõlab üleskutse tagant varjatud käsklus ja on näha, et vaid kildkond kasu saab – seda vähem kaasa lüüa soovitakse. Filmitalgute ürituste korraldamisel, koolituste tegemisel ja filmivõtete ettevalmistusel on hoidutud “vägisi klassidega gruppide kohaletoomise” sündroomist. Kes haarab võimalusest kinni, on saanud energiapõhise koolituse. Sõna “tasuta” kasutada ei tihka, sest tegelikult annab iga kaasalööja ju omalt poolt Filmitalgutele midagi tagasi. Vastastikune toetus ja õpetamine, väärtuste kasvatamine – ja see töötab.
Loomulikult on Filmitalgute juures hetki, kus tegijaid on justkui hästi palju, kuid vastutajaid on üks, kus otsustajaid on üks, kus eestvedajaid on üks – need on protsessi kaasatud professionaalid. Vastutajaid peab olema, peab olema, kelle käest nõu küsida. Tulemiks peab hea film saama: šedöövrit ehk ei tule, kuid tegemise rõõm ja võimalus jääb! Tegemist on enneolematut üritusega ja ilmselt tuleb väga hea talgufilm - sest see on esimene ja võrdlusmomenti pole!
Need, kes koolitustel käinud ja tagasisidet lugenud (“elu ägedaim päev!!!” “millal on järgmine koolitus?”, “kuhu ma oma muusika saan saata”, “aitähh, ma olen tänu teile nii palju õppinud”) teavad seda. Filmitalgutel on filmitalgud.ee veebis üle 5000 ametlikult registreerunud kasutaja ja iga uue tegevusega tuleb neid juurde. Vabatahtliku tegevusega on leitud näitlejad, valmistatud ette võttepaigad, toodud kohale rekvisiidid, korraldatud tegevust ja elu-olu. Õla panevad alla väikeettevõtjaid – neil on teinekord kahju, et nad palju ei suuda, aga rõõm on iga toetuse üle! Nii andjal, kui saajal. Normaalselt nii filmi ei tehta, talgute korras võib küll.
Ja SEE ongi tegelikult väga hea ressurss tulevikus kõigi filmitegijate jaoks ja annab Eesti filmi arenguks selle vajaliku tõuke! See ongi arengukava esimene samm, kus kaasata inimesi igalt elualalt, ärist ja teisest kunstiliigist, tehnilisest maailmast ja pehmetest väärtustest.
19. sajandi lõpuks oli Eesti elanikkond juba 90% kirjaoskaja rahvas, kuid suuri meistriteoseid eesti inimesed veel ei kirjutanud. Iga oskus vajab aega lihvimiseks, viimistluseks, indiviidi ja ühiskonna tasandil. Algkoolis elementaarse lugemise ja kirjutamise oskuse saanud junsu pole konkurent proffile kirjanikule, kuid on igal juhul tema potentsiaalne lugeja. Miks me peaksime olema meediakirjaoskajad? – aga just selle pärast, et oma kultuuri ka järgneva paarisaja aasta jooksul nautida.
Väidan, et kui populatsioon maarjamaa kamaral kõige levivamat infovormi ei suuda omakeelsena maailmatasemel teha, siis on see keel peagi üle ja ümber. Niiet füüsika ja keemiaõpetajad peaksid sujuva liigutusega oskama isepäi filmimetoodikaid ja panema lapsi-noori sama kerge liigutusega ka oma tunnikontrolle eestikeelepõhisesse audiovisuaalsesse vormi… Kaamera on me ajastu uus pliiats ja ekraan uus paber. Filmioskus (elik audio-visuaaalne kirjaoskus) ei jää vaid kauniks kunstiks.
* Valmiv Filmitalgute lugu “Täitsa lõpp” on kirjutatud eesti rahva poolt ja kasutab palju reaalselt aset leidvaid sündmuseid (nt kontsert, laat). Filmi narratiiv ja peategelased on siiski fiktiivsed. Loos on dokumentaalsust keskkonna ja ajastu mõttes ja ulmelisust sündmuste mõttes. Lõppkokkuvõttes valmib rõõmus noortekomöödia, mis ketrab igavest ja tähtsaimat teemat: lugu armastuse otsimisest ja selle leidmisest.
* Filmitalgu film valmib Eesti Film 100. juubeliks ja kuulub Euroopa Kultuuripealinna Talllinn 2011 programmi.
