filmitegijad on autoritaarsed, kõiketeadjad, kõikenägijad. (omaarust - ja mõnes mõttes nii ongi, sest see tööks vajalik oskus)
Ma ise ka samasugune, ses mõttes ei ole mingit etteheidet, vaid puhas vaatlus tagantjärele protsessidele, mis "meiesuguseid" juhivad.
Ma rääkisin Filmitalgutest alguses Kilmile, Vilbrele, Merivoole... kõiki nendepoolseid esimesi reaktsioone ühendas üks konkreetne sarnane tagasiside - hmm, põnev, aga... :"sellest ei tule midagi välja. või õigemini: see mis välja tuleb, see on puhas kräpp".
mõni vähem, mõni rohkem, aga selline oli suhtumine.
"Loomulikult kräpp", püüdsin vastu väita "aga see-eest, mida rohkem proffid omalt poolt juhendavad, suunavad, aitavad, seda kvaliteetsemaks kräpp muutub"
Filmitalgute kontekstis polegi midagi kaotada - kõik on juba algusest saati suur "kamm ja jama". kokkuvõttes on sisuliselt "win-win" situatsioon - tulem saab ainult paremaks minna...
Rasmus ütles lisaks sõnad, mis sellele esimesele reaktsioonile ka tõsiselt pehmendavad tundusid: see on selline "saame sõpradeks projekt", see et kõik on nõnda avalikustatud, see, et mida iganes ette võetakse, see on valgel kandikul ette laotud - on asja iva. Sellepärast näiteks nõustuski Rasmus kaasa lööma... Filmis on glamuur niikuinii olemas, aga tõmmakem kõigepealt maha need võltskardinad, näidakem, kuidas karkass üldse püsti püsib ja siis läheme juba uuel tasandil edasi...
ja nii ongi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment